Kaugkoolituse ajalugu Terry Andersoni ja Jon Droni artikli “Three Generations of Distance Education Pedagogy” alusel

Terry Andersoni ja Jon Droni artikkel algab ülevaatega varasematest distantsilt õppimise võimalustest. Autorid on distantsõppe (distance education) jaganud kolmeks põlvkonnaks, kusjuures praegu toimuv on neljas põlvkond, selle suurimaks lisaväärtuseks intelligentsete arvutisüsteemide lisandumine õpianaüütilistel eesmärkidel. Ma polnud varem sellest niimoodi mõelnud, et klassifitseerida ajastu aegsed õppevormid distantsilt õppimiseks – esimeseks postiteenuste vahendatud võimalused, siis teisena televisiooni, raadio ja massimeedia loodud võimalused ja kolmandana interaktiivseid võimalusi sisaldavad heli, teksti, video ja veebi kaasavad lahendused. Samas kui autorid toovad välja, et kasutatavate tehnoloogiate kättesaadavus mõjutab tugevalt õppimise strateegiaid ja võimalike õppimise viise, tundub see igati loogiline, et varasemalt on ajastukohaseid distantsilt suhtlemise ja info edastamise viise loomulikult ka hariduses kasutatud just sellel eesmärgil, et õppesisu ja õppija-õpetaja omavahel lähemale tuua.

Kognitiivne/tunnetuslik ja käitumuslik pedagoogika on kronoloogiliselt vanim esitatud kolmest põlvkonnast. Pedagoogika aluseks on indiviid ja mõõdetavad on just käitumuslikud aspektid, mitte suhtumine ega võimekus; õppeprotsessi kontrollib suuresti õpetaja või juhendaja. Kognitiivse pedagoogika võtted on olnud otseseks aluseks arvutite abil toimuvale õppele (computer assisted instruction). Käitumuslike mõistete abil on eriti produktiivseks osutunud treeningprogrammid, sest oodatavad tulemused on tihti väga täpselt mõõdetavad ja tulemused käitumuslikult demonstreeritavad. Tunnetusliku pedagoogika väljatöötamine tulenes vajadusest õpiprotsessi lisaks sisse arvestada motivatsioon, suhtumine ja vaimsed tõkked, mida käitumusliku mudeliga üksi mõõta ega hinnata ei saa. Kaasa aitas ka aju arengu ja toimimise parem mõistmine, samuti uurimine, kuidas arvutiprogrammide abil õppimise ja mõtlemise kirjeldamine ja testimine. Tulemusena loodi mudel, kus fookus käitumuslikust arengust nihkus mälus talletatavate teadmiste ja mõtlemise võimekuse arengule. Neid metoodikaid kasutatakse tänapäevalgi (näiteks ajapausidega õpe ingl.k spaced learning), ometi tuleb arvestada, et selliste meetodite võidukäik jääb aega, kus tehnoloogiliste võimaluste kasutamine oli piiratud. Heaks näiteks saab tuua telekonverentsid/kaugnõupidamised (ingl.k teleconferencing), olgugi et sellega kaasnesid suured kulud ja läbiviimine oli keerukas, puudusid paremad lahendused just olemasoleva tehnoloogia piiratuse tõttu.

Kognitiiv-käitumusliku pedagoogika meetodites on olulisel kohal õppija mõttega kohalolek, mis saavutatakse õppijas huvi äratamise, seejärel põhilise info andmises, misjärel tekkinud arusaama testitakse ja kinnistatakse. Oodatavad õpitulemused on väga selgelt sõnastatud ja eraldiseisvad õppija enda ootustest, pigem keskendub õpetaja õpetamisel ja materjali loomisel õppijate töövõimekuse suurendamisele toetudes õppe stiimulite varieerimisele. Kogu õpe on üles ehitatud individuaalsele õppele, sotsiaalne aspekt puudub, seega on õpilasel vabadus õppekoha, -vormi ja -aja suhtes. Õpetaja olukord on sarnane – õpetajat ennast otseselt vaja pole, on vaja tema materjale. Esialgu tähendas see õppeteksti, parimal juhul isikupärases ja vestlust ärgitavas stiilis, et oma kohalolu rohkem nähtavale tuua. Tehnoloogia arenguga lisandusid hääl ja video pilt, mis võimaldas tuua rohkem elu materjali juurde. Õpetaja-õpilase kokkupuude piirneb lõputestimise ja hindamisega, mis on kaugelt liiga vähe ja ei vasta ootustele õpetaja tegeliku rolli osas, rääkimata sellest, et haridus ei peaks olema õpetajakeskne ja õppimine õpetaja kontrolli all. Seega kuigi kognitiiv-käitumuslik pedagoogika distantsilt õppimiseks on sobiv olukordades, kus õpitulemused on väga selgelt sõnastatud ja tagab õpilasele vabaduse, jätab see õpilase üksi eemale sotsiaalsest suhtlusest ja kontekstist, milles teadmisi kasutama peaks.

Sotsiaal-konstruktuvistlik pedagoogika järgneb kognitiiv-käitumuslikule pedagoogikale. Tehnoloogia arenedes oli võimalik välja töötada kahepoolset kommunikatsiooni võimaldavad meediumid, mis võimaldasid info ühepoolse liikumise asemel õpilastel ja õpetajal suhelda sünkroonselt või asünkroonselt. Sotsiaal-konstruktuvistlik pedagoogika tunnustab õppimise sotsiaalset olemust, kus õppija ei pea enam olema passiivses rollis, vaid loob ise seoseid, mida siis integreerida olemasolevasse teadmisse läbi arutelude, hindamise, päriselulisse konteksti toomise, sest õppimine ei toimu ainult õppija peas. Selles mudelis on vastutus ja kontroll õppeprotsesside üle nihkunud õpetajalt rohkem õpilasele; õpetaja ülesanne on olla rohkem juhendaja ja õpikeskkonna loomise rollis, pidades silmas et õpe oleks disainitud niimoodi, et see saaks toimuda konteksti ja sotsiaalseid suhteid arvesse võttes.

Mõttega kohalolek on siingi oluline – õppijad peavad olema aktiivselt rakendatud – ja veel paremini organiseeritud, kuna suhtlemine õpingukaaslastega ja õpetaja-õpilase rohke suhtlus toetab väga uute teadmiste loomist ja konteksti paigutumist. Probleemiks osutub siinkohal kogu ettevõtmise kulukus, sest tuli luua uued distantsilt õppimise mudelid, mis hõlmaksid endas võimalusi rohkete osapoolte korraga “kokku toomiseks”. Sotsiaal-konstruktuvistliku pedagoogika distantsilt õppimise kvaliteedi näitajana on kriitilise tähtsusega just suhtlemine, selle võimaldamine ja võimestamine. Õpetaja on juhendaja, õppesisu on teisejärguline, peamine teadmiste kujunemine toimub läbi kogemuse. Siin tuleb välja ka õpetaja tegelik roll suunaja ja õigel ajal abiga sekkujana, mis eeldab õpetaja aktiivset kohalolu, mis omakorda piirab õpilaste hulka nii protsesside modelleerimise kui hilisema tulemuste hindamise seisukohast, sest ei hinnata mitte tulemust, vaid õppija õppimist.

Ühenduvuspedagoogika (ingl.k connectivistic) on kolmas distantsilt õppimise põlvkondadest. Ühendusvuspedagoogikat iseloomustab informatsiooni, kontaktide ja ressursside võrgustiku loomise protsess, mida rakendatakse päris eluliste probleemide lahendamiseks. Selline pedagoogiline lähenemine on mõeldav  vaid tänu ulatuslikele võimalustele tehnoloogia vallas, mis sellist ühendust võimaldavad. Informatsiooni kättesaadavus on ammendamatu, õppija roll on pelgalt meeldejätmisest muutunud võimekuseks leida ja rakendada saadud teave probleemi lahendamiseks tarvilikes etappides. Suurem osa mõtlemisest ja infotöötlusest peaks olema masinate kanda. Ühenduvuspedagoogika aluseks on eeldus, et meil on loendamatu hulk inimestevahelisi võrgustikke, digitaalseid vahendeid ja sisu, mistõttu polekski saanud tekkida selline pedagoogiline mudel enne ülemaailmse internetiühenduse loomist.

Ühenduvuspedagoogika järgi tuleb õpilasel olla mõtestatult kohal ja peab olema võimalus ligi pääseda vajalikele kontaktidele-võrgustikele, kuid veel enam on oluline õpilaste enda võimekus ja enesekindlus neid võrgustikke kasutada enda tarbeks. Seega on sellise pedagoogika esimeseks sammuks hoopis õpetada õpilasi tarbima maailmas olemasolevaid võimalusi, tutvustada neile erinevaid meediume ja lasta neil katsetada osalemise võimalusi, et luua kompetents neid hiljem eesmärgipäraselt kasutada. Õpilane õpib lähtuvalt enda hetke vajadusest omandada uus oskus, et potentsiaalses võrgustikus hakkama saada. Selle protsessi käigus loovad nad oma võrgustikud, milles edasine areng toimuda saab. 

Kahe eelneva pedagoogikaga võrreldes on õpetaja-õpilase ja õpilased sotsiaalses grupis lähenemine asendunud võrgustikus, kus kõik osapooled on üksteisele vaatlejateks, kommenteerijateks ja ühiselt sisu panustamiseks valmis. Sisu loojad on ühtlasi selle kasutajad – õppesisu loomine on ühtlasi oma teadmiste ja õppimise demonstreerimise viis võimaldades mitmepoolsed ühenduses olemise võimalused ja tagades loodud sisu ühise kasutamise, koosloome ja edasiarendused. Suurim fookus on reflektsioonil ja selliste kokkuvõtlike analüüside omakorda levitamine teistele mõtlemiseks, analüüsimiseks ja edasi nende kallal töötamiseks. Sisu loomine ei ole enam hinde eesmärgil, vaid sisu asjakohasuse üle otsustatakse individuaalsel tasemel lähtuvalt üldisest huvist ja aktuaalsusest. Sotsiaalne kohalolu on oluline just kaasloojate töö kommenteerimises, lisaloomes ja teiste loomingu uurimises. Ka sellised passivsed sammud jätavad digitaalsed jalajäljed, mis moodustavad omaette võrgustiku ja loovad kollektiivse mõtlemise ja tegutsemise käikude süsteemi. 

Õpetaja ja õpetamise roll on nüüd õpilaste jaoks õpistrateegiate loomine disainides ja toetades võimalusi sidemete loomiseks olemasolevate ja uute teadmiste allikatega. Õpetaja ei ole enam vastutav õppesisu loomise eest, seda luuakse koostöös õppijate ja õpetajatega kogu protsessi käigus loodud materjali uuendades ja taasluues. Hindamisel on olulised enesereflektsioon ja õpetaja hinnang ühisloomes panustatud sisu asjakohasuse osas. Õpetus kui selline antud pedagoogikas põhineb palju näidetel ja uute meediumite tutvustamisel, kus õpetajatel tihti ei olegi seda kõige uuemat teadmist, mis õpilastel võib olla, nii et õppimine käib üksteiselt nii õpetaja-õpilane, õpilane-õpilane kui õpilane-õpetaja vormis; õpe ei ole eelnevalt selgelt struktureeritud vaid arenemisjärgus kogu protsessi vältel, mis iseenesest ei taga õpieesmärkide saavutamist kõige optimaalsemal viisil. Palju energiat kulub võrgustiku elus/töös hoidmiseks, sest pole kindlat tegevusplaani, mida järgida, mis omakorda võib põhjustada segadust ja ebakompetentsuse või mahajäämuse tunnet õpilastes, kes pole harjunud või kes ei oska autonoomselt tegutseda ega tea, kuhu nad välja jõudma peaks. Ühenduvuspedagoogika on arenemisjärgus ja vajab läbimõtlemist, kuidas tagada mingigi struktureeritus või kontroll, et õppija ei eksiks ära.

Minu jaoks oli eriti huvitav samm-sammult arengute kirjeldust uurida ja näha, kuidas vajaduspõhisus käib tehnoloogiavõimalustega ühte sammu, kuidas rollid muutuvad ja millised keerukused uutes rollides kohanemisega ilmnevad. Võimuga kaasneb vastutus ja samas ei saa millegagi edasi liikuda kui puudub endal huvi, oskused või eesmärk. Mida laiemad on võimalused tegutseda, seda rohkem on vaja võtta ise initsiatiivi, et nendes võimalustes orienteeruda ja üha rohkem vastutust enda eest võttes ilmnevad kõhklused ja kahtlused, kas ollakse õigel teel. Õppimise kontekstis on edasiarenemise eesmärgil tagasisidel suur roll, ja just nagu ühenduvuspedagoogika peatükis välja toodi, tuleks just seda uurida. Mind huvitabki, kuidas ja millal õppimise protsessi sekkuda nii et see oleks õpilase arengut toetav.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Koostatud vastusena ülesandele.